| Sõnumileht, Esmaspäev, 18. jaanuar 1999: Kaalud tõrjusid omaniku pööningule“Oota, ma toon sulle,” ütles kord naabrimees kaalude koguja Heino Lubja (66) murest kuuldes. Ja tõigi sireeni uksekella asemel.
Erakollektsioonist välja kasvanud Mustvee kaalumuuseumis käib vähe külalisi. Selle looja Heino Lubja ütleb, et ettevõtmisest on ometi palju kasu, sest nüüd teavad inimesed, kuhu oma kasutuks muutunud vanad kaalud tuua.
HARVET TOOTS Lubja nimetab end põliseks Mustvee meheks, kes vahepeal vaid 40 aastat ära olnud. “Kui ma siia Mustveesse tulin, siis oli mul 40 kaalu, nüüd on 80. Suvega sain üle kümne kaalu juurde. Inimesed ise pakuvad. Mõne ostan, mõne saan niisama.”
1964. aastal hakkas Lubja tööle kaaluluksepana Progressi tehases, mis teenindas liha- ja piimatööstusettevõtteid. Eri kaalukodades töötades puutus Lubja kokku eriskummaliste mõõteriistadega. Tema kogu sai alguse O. H. Kaberi firmamärgiga 15-kilogrammise kandevõimega kaalust, millesse on valatud sõnad: “Kõige kõrgem auhind 1904”.
“Sõbrad olid ka kaalumehed, sõitsid ringi ja tõid jälle,” paljastab Lubja oma harrastuse allikad.
Lubja kogus kaalusid 20 aastat. Mustvee eramajas asuv kogu vormistati muuseumiks läinud aasta mais. Praegu on ruum üsna tihedalt eksponaate täis ja peremees arvab, et peab ise lõplikult ärklituppa kolima, et kogu põhikorrus muuseumi alla panna.
Margapuu mäletab
Kaalusid on Lubja kogus alates möödunud sajandi keskpaigast. Vanim margapuu on nii vana, et peaks Mahtra sõda mäletama. Saame teada, et puust margapuud nimetatakse päsmeriks.
Peale kollektsiooni esiklapse peab Lubja auväärsemaks ja hinnalisemaks nn. Jurjevi kaalu tsaariaegsest Tartust. Kummalise ehitusega on kartulitärklise protsendi määramise kaal ja seadis mütsi suuruse määramiseks.
Mitme esemega on esindatud tuntumaid Eesti-aegseid mõõteriistatehaseid Vega, mis hiljem nimetati Tallinna Aparaaditehaseks ja Tallinna Mõõduriistade Tehaseks. Ühe vana kaalu peale on kirjutatud Ferd Pihu. Sellenimeline mees oli tuntud mõõteriistade meister, tema pojapojapoeg Gunnar Pihu on juba neljandat põlve kaalumees ja töötab kaalutöökoja juhatajana Tartus, niisiis neljas põlv kaalumehi.
Lubja proovib järele ja seadistab kõik eksponaadid, et need täpselt kaaluksid. Vahel harva käivad ka Mustvee elanikud Heino juures kaalusid seadistamas. “Nüüd on elektroonilised kaalud,” räägib mees, “minu mõistus nende peale enam ei hakka.”
Heino Lubja kogus on ka muud peale kaalude, et saaks teiste kollektsionääridega vahetuskaupa teha. Heino võtab välja ühe vasest karbikese, millest hooba liigutades tulevad välja väikesed terad.
Uurime riistapuud siit ja sealt, aga arvata ei oska. Kui siis kollektsionäär teatavaks teeb, et tegemist on aadrilaskmisaparaadiga, tõusevad meil juuksed peas püsti ja süda hakkab läikima. Niisugused riistapuud olid veel esimese vabariigi ajal kasutusel, alles kolmekümnendail aastail need keelustati ja korjati saunadest ära.
Esikus asub veel üks lihtne, kuid põneva ajalooga ese. Kümmekond aastat tagasi lammutati Koplis üht vene sõjaväe barakki, kust tuli välja diagonaalselt sini-must-valgeks võõbatud pruss, ilmselt vana tõkkepuu. Iseseisvuse järjepidevust sümboliseeriv puutükk ootas vähemalt pool sajandit kuskil uksepiida sees oma aega. |
